Art

Kas kunstilooming saab haigust ravida?

Loovus, parim kosumine

Haigus on suuresti vältimatu. Mida me teha saame, on elada seda erineva hoiakuga, millest mõned võivad aidata ümber kujundada. Haige mees seisab silmitsi mitte ainult taunitava füüsilise seisundiga, vaid ka võimaliku viivitamatu demoraliseeriva seisundiga. Selle moraalses, vaimses ja vaimses tugevuses peitub suuresti tema tervise selgroog.

Haigus on vaevanud suuri mõtlejaid, ilma et see oleks nende loomist peatanud, vastupidi, paljudel juhtudel, nagu näiteks Plotinuse, Pascali, Nietzsche või Simone Weili haigus, on see olnud nende töö jaoks abiks, kui mitte kui osa tema tööst ja tema peegeldus, siis aine, mis on inkorporeeritud eksisteerimise alkeemilisse ahju.

Keegi pole selles osas paremat öelnud kui saksa luuletaja Heinrich Heine:

Haigus sai kõige põhilisemaks seisundiks

minu loomingulisest pakilisusest ja pingest;

loomisel lohutasin end,

luues jällegi mu tervis kasvas.

Nii tõmmatakse see võimalus leida haiguse arendamiseks loominguline vööt. See on see, mida Nietzsche nimetab kuidagi olemasolu esteetiliseks õigustamiseks ehk eksistentsitaju esteetiliseks sündmuseks. Nietzsche filosoofias, mis alati flirdib nihilismiga, on ainult kunst, teos ise, elu ise elas kunstiteosena, see tähendab eksistentsiaalse õigustusena igaveste essentsideta maailmas. Ainuüksi meie võime elada seda kunstiliselt / esteetiliselt suudab meile tähenduse anda, alati kuristiku äärel.

Teisest küljest on teada, et kunstil on oluline terapeutiline funktsioon. Midagi näeme näiteks Carl Jungi loomingus ja praegu paljude kunstilisele loomingul põhinevate terapeutiliste joonte vohamisele. Heine ja Nietzsche ütlus on aga sügavam: ehkki sellel on ka terapeutiline toime. Nietzsche puhul ei oleks oluline mitte haigus välja ravida, vaid samastada see eksisteerimise vooluga, mitte lükata seda tagasi, mitte võtta selle seisundi tõttu vastu elu pahameelt. See haigus oleks osa elu traagilisest surelikkusest ja seetõttu ka tohutu rikkuse, isegi omamoodi ekstaasi allikas. Nagu teada, ei suutnud Nietzsche haigust ise ravida, vastupidi, ta hukkus, pigistades võib-olla oma töös kogu olulise elundi. Noh, selle autori filosoofia jätab meile teadvuse, et tervislik või õnnelik või traagiline elu on parem, ja salapärase julguse, mis kestab sajandeid.

Ka Pajama Surfis: loovuse pühendumine ning pakt inimese ja kosmose vahel